Camino kui õpikogukond

Illichi arvates oli institutsionaalse koolisüsteemi võimalikuks asenduseks õpivõrgustik. Ta kirjeldas õpivõrgustikku peamiselt informatsiooni kättesaadavuse ja kommunikatsioonina. Illichi arvates võis õpivõrgustik olla avatud raamatukogu, vabrik või mõni muu töökoht, kus on õppimisvahendid. Teise variandina pakkus ta välja üksteiselt õppimise ja üksteisele õpetamise. Kolmandaks kirjeldas ta sarnaste huvidega õpingukaaslase leidmist ning neljandaks andmebaasi, kus on kogu varasemalt kirjeldatu kohta info.

Camino de Santiago (wikimedia.org)

See süsteem oleks praegusest koolivõrgust parem, kuna vastutus jääks õppijale enesele. Õpivõrgustikud oleks aluseks elukestvale õppele, st ligipääs oleks kõigil ja alati. Lisaks saaks igaüks olla õpetaja, mitte vaid passiivse õppija rollis.

Illichliku õpikogukonnana võib kirjeldada mistahes mittehierarhilist inimeste kooslust, kus õpitakse üksteiselt, õppija saab oma senised kogemused ja teadmised kahtluse alla seada ning püüdleb suurema enesest teadlikkuse poole.

Püüan järgnevalt Illich teooriat näitlikustada oma intensiivsee kogemusega palverännakutest Santiago de Compostelasse, mis on dünaamiline, pidevalt muutuv, kuid siiski selgelt määratletav õpikogukond.

Neil rännakuil õpitut iseloomustab ilmselt midagi sarnast, mille poole püüdles Illich oma misjonäride koolis. Tiina Sepp kirjeldab oma 2014. aastal kaitstud ja Santiago palverännuteed käsitlevas doktoritöös palverännakuil tekkivat communitas’t, mis on liminaalses seisundis tekkiv inimestevahelist suhe, kus kogetakse ebatavaliselt intensiivset intiimsust ja võrdsust.

Pildil on rändurite ühine õhtusöök. Toidu valmistas vabatahtlikuna töötanud prantsuse abielupaar eelmise päeva rändurite jäetud annetuste eest.

Illichi järgi on institutsionaalse hariduse võimalikuks alternatiiviks võrgustik, mis annab igaühele võimaluse iga oma eluhetke muuta õppimiseks, jagamiseks, hoolimiseks.

Pildil on eestlane, prantslased, paar poolakat, kaks lõuna-aafriklast, üks brasiillane ja venelane. Lõuna-aafriklased rääkisid, kui hea neil

Euroopas rännata on, kuna siin pole apartheidi taaka, inimeste meeled on puhtamad.

Õhtu palverändurite öömajaks kohandatud kirikukoridoris möödus lugedes, kirjutades, mõeldes, kogemusi jagades.

Samas ei suru Camino inimestele midagi peale, aktsepteeritakse ka omaette olemist, vaikust. See on väga illichlik kontseptsioon: õppimiseks on vajalikud ressursid (lood, raamatud, ruum, aeg), inimesed on valmis oma kogemusi jagama ja teiste lugusid kuulama.

Lisaks on caminol iga rändur teistega võrdne. Kaovad tavaelus pidevalt sekkuvad hierarhiad ja rollid. Nii rikas kui ka vaene, mees kui ka naine, noor kui ka vana jne magavad ühes toas põrandal.

Iga rändur kujundab keskkonda, milles liigub. Mis kõige tähtsam, kaasrändurid on igal hetkel meeles. Kindlasti tuleb keegi, kes vajab uusi saapaid.

Camino on rajatud põhimõttele "mida vähem, seda parem". On väga huvitav näha, kuidas inimeste igapäevased tarbimisharjumused muutuvad.

Samasugused muutused toimuvad ka inimese kehaga. Illich ütleks, et oma keha eest võetakse vastutus. Paljud kõnnivad rohkem kui kuu aega järjest iga päev 30 km või enam. See kogemus õpetab end kuulama, seab paika unetsüklid jne.

Sel õhtul sattus kiriku kõrvale ehitatud hütti öömajale neli inimest. Meie võõrustaja ei osanud sõnagi inglise keelt, ükski rändur ei mõistnud korralikult hispaania keelt. Juttu, naeru, lugusid, kogemusi jagati aga kõik koos hiliste tundideni.

Igaühel on teisele midagi õpetada ja teistelt õppida. Ka Illich ei tähtsustanud õppimisvahendeid, vaid ütles, et peaksime küsima, missuguseid inimesi vajame enda juurde, et õppimine toimuks.

Ränduritel on kombeks päeva jooksul kogetu üle kirjutades mõtiskleda. Kogukond soosib süvenemist, aja võtmist, refleksiooni. See on enesega kontakti otsimine. Rännak aitab välja astuda näilise progressi voolust. 

Õppimine toimub nagunii, õpetab meid keegi või ei.

Selles õpikogukonnas kohtuvad inimesed, keda igapäevaelu iial kokku ei viiks. Pildil on Ameerikas elab india päritolu kirjandusprofessor ning taani it-spetsialist. Mäletan, et taanlane rääkis tol õhtupoolikul, et oli eelmisel päeval pärast 40-kilomeetrist rännakut nutnud. Midagi temas avanes.

Kirjandusprofessoriga olen ka hiljem kirjavahetuses olnud. Ta pani oma esimesele pojale nime minu järgi.

Illich ütleb, et prometheusliku maailma alternatiiviks on epimetheanlik. Me ei uut maailma plaanida või valmistada, peame ootama uue inimese esilekerkimist. Samas tundub mulle, et juba praeguses maailmas alternatiivid olemas ja neid saab Epimetheani taassaabumise ootuses külastada.