Lugemispäevik

Illichlikest paradoksidest

***

Rohkem kui 50 aastat pärast Illichi teose esmatrükki ongi institutsionaalse koolisüsteemi kõrvale tekkimas kõigile ligipääsetav mitteformaalne haridus. Paljud ülikoolid pakuvad tipptasemel veebikursuseid, on terveid internetiülikoole, Youtube’is on tuhandeid õppevideosid. Ühelt poolt on tehnoloogia areng teinud tipphariduse paljudele kättesaadavaks ja haridust demokratiseerinud, teisalt on tehnoloogia areng hariduslõhet veelgi kasvatanud, õppematerjale saab paremini kätte inimkonna rikkam ja haritum osa.

Allikas: http://www.icpen.org/gfx/user-gfx
/icpenNews/zakupy_online.jpg

Internetiga on toimunud seesama protsess, mida Illich kirjeldab nii meditsiini, transpordi, tööriistade jms puhul. Näilisest võimalusest ja lahendustest on tekkinud hulk probleeme. Mulle tundub, et Illich ise oleks praeguste infotehnoloogia arengute suhtes väga kriitiline. 

Tehnoloogia on samamoodi muutunud võimuinstrumendiks. Võrgustikke kasutatakse suures osas kassipiltide jagamiseks, mitte enese arendamiseks. Võrk on samamoodi täis tooteid.

***

Illichi keskne idee on kontraproduktiivsus. See tähendab, et areng on tihti näiline ja probleemide lahendamine toob tihti kaasa uusi probleeme või lahendab vanad vaid näiliselt. Samas on tarbimisühiskonna keskseks ideeks uute vajaduste loomine.

Illich toob näited 1970ndate aastate Ameerika elust: kui arvutada kokku aeg, mis keskmisel inimesel auto ostmiseks vajaliku raha teenimisel, liiklusummikutes istumiseks, tankimiseks, tekkinud tervisehädade tõttu haiglas olemiseks jne, ning arvutada, kui palju kilomeetreid inimene autoga läbib, siis tuleb auto keskmiseks kiiruseks jalakäija kiirusega võrreldav aeg.

See tõi mulle meelde paljud teised paradoksid, näiteks nn Braessi paradoks, mis ütleb, et teede lisamine ja kvaliteedi parandamine suurendab ummikuid. Jevoni paradoks ütleb, et vähema energiakuluga tootmine ei hoia kokku, vaid loob odavamat tarbimist ja kasvatab selle tõttu energiakulu. Kristjan Port on ühes oma loengus küsinud, kas infotehnoloogia hinnalangus ja areng keerukuse suunas pole samasugune probleem. Näiliselt hakkavad arvutid inimeste eest tööd ära tegema, kuid tegelikult palkavad nad samal ajal teisi inimesi. Samamoodi on üha avatuma interneti korral üha suurem surve interneti sulgumisele (anonüümsuse keelamine), inimeste jälgimisele (PRISM).

Kriitika

Maie Tuulik on oma artiklis "Mis on must kasvatus?" võtnud kokku peamise Illichi ideede kriitika. Ta tsiteerib Deardenit, kes on kirjutas oma teoses "Problems in Primary Education" (1976), et kool suudab lastele tagada mingilgi määral võrdsed võimalikuks tulevikus hakama saada, võimalus on ka neil, keda kodu ei suuna. Lisaks on koolil siiski lapse edaspidiseid huvialasid silmas pidades siiski palju pakkuda ning koolikohustus kaitseb last näiteks töölesaatmise eest. Lisaks toob Dearden välja ühiskonna õiguse ja kohustuse kasvatusprotsessist ülevaadet omada.

Minu arvates on Illichi tekstide mõte sügavam kui vaid pragmaatiline hariduskorraldus. Ta sõnastab 20. sajandi inimese murede allikad ning paljastab progressimüüdi olemuse. Illich küll ütleb, et praegust kooli reformides ei ole tulemused palju paremad, kuid siiski on tema loodud võimalik alternatiiv kasulikuks refleksioonitööriistaks olemasoleva süsteemi arendamisel.