Koolideta ühiskond

Uue haridussüsteemi planeerimine ei tohiks alata administratiivsetest juhtimiseesmärkidest või professionaalse pedagoogi hüpoteetilisele klassile seatud õppe-eesmärkidest. See ei tohiks alata küsimusest „mida keegi peaks õppima?“, vaid peaks algama küsimusest „missuguste asjade ja inimestega võivad õppijad tahta õppimise tarvis kokku puutuda?“.

"Koolideta ühiskond"

Illichi kuulsaim teos „Koolidetaühiskond“ („Deschooling society“) ilmus aastal 1971. See teos kritiseeris haridussüsteemi näitel moderniseeruva maailma institutsioone. Illich nägi üha suuremas bürokraatlikus masinavärgis globaalset allakäiku ning ohtu inimese sügavamale olemusele.

Probleem

Koolisüsteem ei suuda pakkuda tõeliselt universaalset haridust. Veel enam, see poleks teostatav ka ükskõik millises teistsuguses institutsioonis, mis meenutab tänast kooli. Abi pole õpetajate suhtumise muutumisest või tehnoloogiast. Ainus võimalik lahendus on senise institutsionaalse hariduse asendamine võrgustikega, mille kaudu igaüks saab igal hetkel õppida, jagada, hoolida.

Allikas: https://c2.staticflickr.com/
2/1305/708984772_c02762e151.jpg

Illichi kriitika koolile lähtub tema vaadetest õppimise olemusele. Ta ütleb, et kool võtab õpilaselt vastutuse, tekib mulje, et mida rohkem nad kooliga kokku puutuvad, seda paremad on tulemused. Õpilased harjuvad mitte eristama protsessi ja sisu või õpetamist ja õppimist. Kool eksitab hinnete, diplomi ja soravuse/vilumuse esiletõstmisega. Neid peetakse tähtsamaks kui haritust, kompetentsust ja oskust öelda või teha midagi uut.

Illich räägib ühiskonna deinstutsionaliseerimisest kooli näitel, kuid on samavõrd kriitiline ka meditsiinisüsteemi, tarbija-perekonna, parteide, sõjaväe, kiriku ja meedia vastu. Need institutsioonid on inimeselt võtnud vastutuse. Nii nagu aetakse segi hindeid ja haridust, kiputakse ka tervise asemel tegelema meditsiiniga ning usu asemel religiooniga. Illich püüab oma esseedes näidata, et väärtuste institutsionaliseerumine viib füüsilise reostuse, sotsiaalse kihistumise ning psühholoogilise võimetuseni. Neid kolme probleemi nimetab ta ka moderniseeritud kannatusteks või globaalseks allakäiguks.

Illichi kriitika lähtub vastuolust inimese olemuse ja tänapäevaste institutsioonide olemuse vahel. Ta ütleb, et „koolitatud“ pole ainult haridus, vaid kogu sotsiaalne reaalsus. Institutsionaliseerumine on tihti moderniseerimise sünonüüm, kuid näiteks Mehhikos tõi 60ndatel kaasa sotsiaalse ja kultuurilise kriisi. Kui varem oli normaalne sündida ja surra kodus, siis nüüd on see märk vaesusest või erilisest privileegist. Surm ja suremine on institutsionaliseeritud, spetsialistide kontrolli all. Sellised muutused loovad sotsiaalseid standardeid ja kihistumist ning kui 70ndate aastate Mehhikos olid vaesed need, kel oli vähem kui kolm aastat haridust, siis samal ajal New Yorkis need, kel haridust vähem kui 12 aastat.

Illich ütleb, et koolisüsteemi ohvriteks on nii õpilased kui ka õpetajad. Kõik on pidevas pinges ning süüdistavad probleemides vähest raha, aega või õpikeskkonda. Samas saavad kõik inimesed pidevalt uusi teadmisi, õpivad uusi oskusi ka väljaspool kooli. Veel enam, Illich väidab, et on palju valdkondi, kus koolis õpitu on koolivälise kõrval tühine. Institutsionaalne haridus peab õpetamist õppimiseks ning peab end seetõttu tegelikust kasulikumaks.

Lahendus

Illich ei jäänud siiski probleemi kirjeldamise ja globaliseerumise kriitika juurde, vaid esitas ka positiivse programmi. Informaalse õppimise suur hulk aitas tal jõuda seisukohani, et hariduse ümberpööramine on võimalik. Ta nägi ka oma kaasaegses maailmas tarbijakesksest ühiskonnast kaugenemise tendentse.

Illichi arvates peaks haridus põhinema enesemotivatsioonil. Ta arvas, et saab loobuda hierarhilisest õpetaja-õpilase suhtest. Oma tekstis kasutas ta mõistet lehter (funnel), mis iseloomustas kooli mõju õppimise kujundamisel. Kõik, mis lehtrist (õpetajast) läbi ei lähe, pole kooli arvates haridus. 

Kui haridussüsteemid teenivad Illichi arvates igas ühiskonnas mõne ühiskondliku klassi, võimu või turumajanduse huve, siis uus süsteem ehitama silla, mis ei viiks nende institutsioonideni. Koolisüsteem, olenemata riigist, kultuurist, õpetajate ideoloogiast või pädevusest, oli aga ikka ainult tööriist.

Heal haridussüsteemil võiks Illichi arvates olla kolm eesmärki:

• see peaks olema kõigile soovijatele igal hetkel kättesaadav;
• see peaks võimaldama igal soovijal oma teadmisi õppida soovijatega jagada;
• see peaks andma igale soovijale võimaluse probleemi tõstatada ja end kuuldavaks teha.

Hea haridussüsteem ei tohiks Illichi arvates ühtki õppekava peale suruda ega pinnapealsusega (diplomid, hinded) diskrimineerida. Illichi jaoks olid olulised sõnavabadus, koosviibimisvabadus ja meediavabadus. 

Tema arvates peaks õppimine lähtuma õppija, mitte õpetaja või haridussüsteemi eesmärkidest. Vastutuse peaks andma õppijale, kes saaks olla ise aktiivne otsija. 

Illich kirjeldab nelja võimalikku juurdepääsuteed õppimisele:

• õpivahendite ja -protsesside avalik kättesaadavus (nt raamatukogudes, laboratooriumides, muuseumides, teatrites, kuid ka töökohtadel, lennujaamades jm);
• oskuste vahetamine, üksteiselt õppimine;
• võrgustiku kaudu õpingukaaslaste leidmine;
• haridustöötajate ja õppimisvõimaluste andmebaas.

Illich ei räägi pelgalt haridusest, vaid pidevalt on fookuses inimene kui süsteemi klient, ohver ja produkt. Illich ütleb, et inimene, keda kool kliendina vajab pole motiveeritud ega piisavalt iseseisev, et ise areneda. 

Kasutatud kirjandus

Illich, Ivan 1971. Deschooling Society. http://www.davidtinapple.com/illich/1970_deschooling.html