Eluloost

Teiseks suureks illusiooniks, millel koolisüsteem puhkab, on arvamus, et suurem osa õppimisest on õpetamise tulemus. Õpetamine, tõsi, võib teatud tingimustel aidata kaasa teatud tüüpi õppimisele. Kuid enamik inimesi omandavad suurema osa oma teadmistest väljaspool kooli. 

(„Koolideta ühiskond“)

Ivan Illich sündis aastal 1926 Viinis. Tema isa oli ehitusinsener ning selle tõttu sai noor perekond lastele lubada head elu, korralikku haridust ning reisimist. Esimeseks takistuseks tema kooliteel oli aasta 1941, mil ta visati koolist oma emapoolsete juudi esivanemate tõttu välja.

Sellest sündmusest peale algas Illichi seiklejatee. Ta rändas maailmas tühjade taskutega ringi ja lõpetas ülikoolieelsed õpingud hoopis Itaalias. Oma ülikoolitee alguses õppis ta histoloogiat (koeõpetust) ning kristallograafiat. Pärast ülikooli lõpetamist otsustas Illich elada, et soovib oma elu pühendada kiriku teenimisele, ning läks Rooma ülikooli õppima teoloogiat ning filosoofiat. 1951. aastal kaitses ta Salzburgi ülikoolis oma doktoritöö ajaloolise teadmise olemusest.

Ivan Illich (wikimedia.org)

Pärast doktoriõpingute lõppu töötas Illich New Yorki iirlaste ning lõunaameeriklaste piirkonnas preestrina. Ta õppis ära muude keelte hulgas ära hispaania keele ning esines tihti avalikkuse ees vähemuskultuuride eestkõnelejana. Viiekümnendate teisel poolel töötas Illich mõned aastad Puerto Ricos Ponce’i katoliikliku ülikooli aserektorina, kuid sunniti 1960. aastal poliitiliste lahkhelide tõttu oma kohalt lahkuma. Seejärel asutas ta ühingu, mis koolitas misjonäre tööks Ladina-Ameerikas. Ta oli vastu kultuuriliste eripärade kaotamisele ning soovis, et misjonärid oleksid enesekriitilised, õpiks ära hispaania keele ning tunneksid ära ja austaksid oma kultuurilisi kogemusi ning oleksid eneseteadlikud, alandlikud ja austavad õpetlased, mitte kohaliku kultuuri moderniseerijad.

Ta rändas jalgsi ja hääletades tuhandeid kilomeetreid ning otsustas oma asutuse luua Mehhikosse. Tema ebakonventsionaalsed ja julged väljaütlemised viisid järjekordse konfliktini katoliku kiriku kõrgeimate juhtidega ning tal kästi oma amet misjonikoolis maha panna. Seda Illich kohe siiski ei teinud. Esialgu loobus ta kõigist kirikuametitest ja palgast ning lõpuks 1969. aastal ka preestriseisusest.

1960ndate lõpul ning 70ndatel aastatel avaldas ta mitu olulist raamatut ja sai oluliseks arvamusliidriks. Tema kuulsaim teos „Deschooling Society“ („Koolideta ühiskond“ või „Vastukäik ühiskonna koolistumisele“) ilmus 1971. aastal. Sellele järgnes energiatarbimist kriitiliselt käsitlev „Energy and Equity“ („Energia ja õiglus“) ning „Medical Nemesis“ („Meditsiiniline nuhtlus“) ja „Tools for Conviviality“ („Tööriistad lustakuseks“)

Hiljem Illichi menu hääbus, teda kutsuti vähem esinema ning misjonärikool kahanes. Illichi institutsioone lammutavad mõtted ei sobinud domineeriva mõtteväljaga, mis kiitis heaks üha suurema keskvõimu kontrolli, riiklikud õppekavad jms. Ta kirjutas veel mitmes valdkonnas, kuid enamik neist ideedest olid varasemate teemade edasiarenused. 70ndate lõpul ning 80ndate alguses ilmunud raamatutes käsitleb ta kriitiliselt majandust ja soorolle. 80ndate teisel poolel ja 90ndate alguses keskendusis tema tekstid kirjaoskuse arengule ja mõjule.

Oma elu lõpus elas Illich nii Mehhikos, Ameerika Ühendriikides kui ka Saksamaal. Ta oli nii korraline kui ka külalisprofessor mitmes ülikoolis. Tema uksed olid alati koostöölistele ning külalistele avatud. 90ndate alguses diagnoositi Illichil vähk. Kartes kaotada kõnevõimet, ei nõustunud ta arstide soovitusega kasvajat opereerida. Illich otsustas end traditsiooniliste meetoditega ise ravida ning olevat oma kasvajat kutsunud „minu surematus“. Nendele kogemustele toetudes kirjutas ta oma elu lõpuaastatel raamatu valust.

Ivan Illich suri 2. detsembril 2002. aastal

Kasutatud allikad:

Boyars, M. 2015 Ivan Illich. Biography, http://www.marionboyars.co.uk/AUTHORS/Ivan%20Illich.html

Illich, I 1970 Deschooling Society. http://www.davidtinapple.com/illich/1970_deschooling.html

Smith, M. K. 1997-2011 Ivan Illich: deschooling, conviviality and the possibilities for informal education and lifelong learning, the encyclopedia of informal education, http://www.infed.org/thinkers/et-illic.htm